I was in a long, LONG sleep

Shaylale ei meeldinud haiglad. Veel vähem meeldis talle ise patsient olla. Ta võis teisi külastada, sellega polnud probleemi, aga kui tema ise seal kinni oli, siis oli kogu see asi veelgi vastuvõetamatumaks muutunud. Ja nüüd olid asjad täpselt nii välja kujunenud. Ta oli endale nii palju vett kurku tõmmanud ning see takistas hapniku liikumist mööda sellele ettenähtud trajektoori, põhjustades seega hapnikupuuduse ning teadvuse kaotamise.

Ärganud oli ta alles siin, haiglavoodis, seljas valge lohvakas särk, mis ulatus talle põlvini ning kuigi juba see särk üksi meenutas talle haiglat ning mõjus seetõttu küllaltki õõvastavalt, oli ta lisaks sellele ka voodi külge aheldatud ning tilguti alla pandud. No ja muidugi ei puudunud siit ka haiglatele nii iseloomulik lõhn, mis näitsikul pea ringi käima pani ning mille tõttu tal kõhus keerama hakkas.

Shayla suikus kesköö paiku unne, kuid nägi pidevalt ühte ja seda sama unenägu eelmisest õhtust, elades siis juhtunud kohutavat sündmust üha uuesti ja uuesti läbi. Näitsik avas kerge võpatuse saatel silmad ning tõusis voodis automaatselt istukile, enda ümber pisut hirmunult ringi vaadates. Palat oli pime ning vaikne ja uks, mis koridori viis, oli suletud. Ta nihutas pisut pead, vaadates enda taga asetsevat masinat, mis vaikselt piiksus. Samuti mõistis neidis, et ta oli endiselt tilguti all. Kaua nad mõtlevad talle seda jama sisse tilgutada? Seejärel püüdis Shay end liigutada, kuid kogu ta keha oli tinaraske. See ei meeldinud tüdrukule ning hirm puges talle nüüd juba kiirelt naha alla. Ta püüdis meenutada rohkemat, aga ainus, mis talle meenus oli too südantlõhestavalt nuttev väike tüdruk, külm vesi, mistõttu ta ihuliikmed kiiresti krampi tõmbusid, üha tõusev veetase, hapnikupuudus ning siis läks tal kõik silme eest mustaks. Näitsik mäletas ähmaselt, et keegi oli tema ümber askeldanud, teda elustada püüdnud. Ja keegi oli tema nime hüüdnud, ilmselt Victoria. Ta mäletas ka selgelt kellegi huuli enda omade vastas, kuid see polnud suudlus, rohkem nagu suust suhu hingamine. Oleks ta vaid teadnud, kellele ta tänu oma elu päästmise eest võlgnes, kuid tema peas valitses täielik mäluauk ning lisaks sellele ei suutnud ta meenutada veel paljusid eilse õhtuga seotud asju.

Monitor hakkas kiiremini piiksuma, kui neidis juhtmed enda küljest ära tiris. Kuidagi leidis ta hirmust jõudu, olgugi, et käia oleks ilmselt siiski võimatu, aga ta pidi proovima. Ta ei suutnud siin enam olla, vaatepilt üleni valgeks värvitud seintest mõjus liigagi rusuvalt ning ta pidi siit minema saama. Siis aga liugles uks lahti. Nooruk püüdis end voodist maha veeretada, ent medõde oli liiga kiire. „Ei! Laske mind lahti! Laske lahti!“ pistis Shayla karjuma, kui õde teda kinni üritas hoida ja teda voodile suruda. Üsna kiirelt tulid ruumi kaks meessoost isikut, samuti valgesse riietatud, ning rakendasid Shayle veelgi rohkem jõudu, andes naisele nüüd vabad käed. Too lahkus mõneks hetkeks ning naases mingi süstlaga, milles oli mingi kergelt kollakas, kuid enamjaolt läbipaistev vedelik.

See pani Shayla veelgi enam rabelema. Ta püüdis mehi isegi hammustada, aga miski ei aidanud ja naine lasi süstla sisu kanüülist verre. Näitsik tundis teravat torget ning vedelik mõjus koheselt. Kõik kiskus uimaseks ja uduseks kuni see lihtsalt pimedusse mattus. "Victoria..." suutis neiu veel vaikselt sosistada ning siis läks tal kõik silme eest mustaks.

OT: Victoria, kui keegi veel peaks ilmutama soovi talle külla tulla, siis palun.

Victoria oli oma õde vaatama odsustanud tulla. Ta ei teadnud millises palatis Shay olla võib, ühtegi töötajat ta ka ei näinud. kuid siiskileidis ta Shay üles. Ta kõndis Shayle lähemale. "Shay" lausus ta õrnalt hoides õrnalt ta kätt.

Shayla nägi unes, et suur merelaine lööb üle ta pea, mattes ta üleni enda alla. Ta vajub aeglaselt merepõhja ning maandub lõpuks pehmelt pisut sogasel liival mere põhjas. Kuid järsku karjub keegi tema nime. Tugev mässavate tormiste lainete müra summutab hääle peaaegu täielikult, kuid ometi kuuleb näitsik täiesti selgelt, et hüütakse tema nime. Hääl tuleb järjest lähemale, muutudes iga hetkega järjest valjemaks ning võttes iga sekundiga järjest realistlikumat tooni. Shay avas äkitselt silmad. Olles voodis istukile tõusnud ning Victoriat enda voodi ees istumas näinud, pidi ta tüdrukule lausa kaela kargama, kuid tema külge kinnitatud juhtmed, tilgutid ja aparaadid takistasid teda seda tegemast, seega näitsik lihtsalt pigistas tugevalt õe kätt, pisarad väikeste pärlitena silmades värelemas ning mööda tema põski alla voolamas, tilkudes lõpuks näitsiku valgele haiglasärgile. Õnnepisarad. Shay'l oli lihtsalt liiga hea meel oma õde näha. "Victoria..." sosistas Shay läbi nuuksete. "Sa tulid." Näitsik puhkes kibedalt nutma. "Victoria, palun vii mind siit minema. Ma ei taha siin enam olla!"

"rahune Shay, kõik on korras" lausus Victoria naeratades.

Shayla raputas nuttes pead ning isegi ägestus pisut. Kas õde tõesti ei kavatsenudki teda siit ära viia? Kas ta pidi siia veel mõneks ajaks jääma? "Victoria, kõik ei ole korras! Ma tahan siit ära saada, nad ei või mind siin kinni hoida! Nad ei või mulle mingeid kuradi rahusteid ja uinuteid sisse süstida, ma olen täiesti terve!" Näitsik tugevdas oma haaret Vici käe ümber. "Sa ei lahku siit ilma minuta. Ma ei pea siin ilma sinuta vastu."

Amanda ohkas. Ta mõtles veidi aega, ta teadis, et Shay haiglaid ei salli. "ma ei tohiks seda teha, tead sa seda jah?" lausus ta siis õele tõsiselt. Hakates talt juhtmeid ära kiskuma.

Shayla noogutas. "Ma tean, aga sa võid ju ükski kord elus midagi minu jaoks teha, eriti veel arvestades seda, et mängus on minu terve mõistus. Veel üks päev siin, nende seinte vahel ja ma läheksin ilmselt lihtsalt peast segi." Näitsik aitas õde enda küljest nende arvukate juhtmete ära kiskumisel, kuid ühe juhtme eemaldamise tagajärjena hakkas monitor tema voodi kõrval kiiresti piiksuma, Shay pea kukkus järsu liigutusega patja, ta silmalaud värelesid ning hingamine kiirenes järjest. Ka neiu olek kõikus teadvusel ning meelemärkuseta oleku piirimail.

Victoria ehmatas ära,ta ei osanud midagi teha. Jällegikarjus ta üle higla oma õe nime.

Oletame siis, et Victoria karjumise peale tormas kohale mingi medõde ja hakkas juhtmeid tagasi Shayla külge kinnitama, Vicit palatist välja ajades. "Mis teil ometi arus on? Ta oleks võinud surra! Need juhtmed peavad praegu tema küljes olema, need transpordivad tema kehasse aineid, mida ta eluspüsimiseks vajab. Laske tal puhata, see on kõik, mida te hetkel teha saate." Seda öelnud, lükkas medõde tüdruku uksest välja, seda seejärel kinni tõmmates, jäädes ise Shay juhtmeid korrastama.
Peagi avas näitsik silmad ning juba üksnes see, et ta kusagil Victoriat ei näinud, muutis teda rahutuks. Kas tema õde oli ta tõesti siia maha jätnud? Mis üldse juhtunud oli? Neiu mäletas, et nad kiskusid üheskoos tema küljest neid juhtmeid ja torusid ära, kui järsku läks tal kõik silme eest mustaks. Ja mida see medõde tema kallal askeldas? Kas ta aheldas teda taas nende juhtmete külge!? Ei, ta ei suuda siin enam sekunditki kauem olla, monitori ühtlane piiksumine tema kõrva ääres, haiglalõhn, üleni valgete seintega väike palat ning teda juhtmete külge aheldav medõde ajasid teda niivõrd paanikasse, et viimases lootuses siit pääseda haaras näitsik oma voodi kõrval asuvale väikesele lauale asetatud süstla, torkas selle naisele käsivarde ning lasi süstla sisu kanüülist verre. Vedelik tundus mõjuvat, kuna naine vajus peaaegu kohe Shay voodi najale istukile ning see andis näitsikule tegutsemiseks vaba voli. Ettevaatlikult eemaldas ta enda küljest kõik juhtmed, libistas end voodist välja ning sikutas haiglavoodi najal lebavalt medõelt seljast tema valge kitli ning sinise kilemütsi, neid endale selga tõmmates. Nüüd oli tal ka enam-vähem perfektne maskeering, mis oli vajalik, kuna haiglas liikus kahtlemata ka teisi töötajaid ning tal tuli nende seas märkamatuks jääda. Patsiendiriietuses kujunenuks see ilmselt märksa raskemaks. Neiu jalad olid üsna nõrgad ning astumine küllaltki vaevanõudev. Mitmeid kordi vedasid jalad Shay'd alt, mistõttu pidi ta esimesest kättejuhtuvast asjast kinni haarama, et mitte maha prantsatada. Kuidagi jõudis ta siiski ukseni ning koperdas sellest välja. "Vici!" hüüatas ta, õde soojalt emmates, kuid tasandas siis kõvasti oma häält. Polnud vaja, et keegi neid kuuleks ja kahtlustama hakkaks. "See olen mina, Shayla. Küsimustele olen ma avatud hiljem, aga praegu tahan ma siit lihtsalt nii ruttu kui võimalik minema saada."

"shay" lausus neidis. "ota, kuidas sa välja said? Mis siis kui sinuga juhtub jälle midagi?" päris Vic õe käest.

"Ma võin kõike seletada, aga alles siis, kui me siit juba kaugel oleme. Ja usu mind, ma tunnen end palju paremini, vaevalt minuga midagi juhtub." Viimase lause juures neiu muidugi valetas, tema enesetunne oli endiselt sama sitt ja ta isegi muretses oma tervise pärast hetkel üsna kõvasti.