Jalutuskäik siseõuel.

Rose astus koolimaja suurest uksest välja ja külm õhu puhus talle näkku.
Ta hingas sisse mõnusat värsket õhku. Ta polnud päris ammu väljas käinud.
Ta jalutas koolimajast natuke eemale ja vaatas seda. See nägi tegelikult päris ilus välja. Ta ei mäletanudki seda eriti.
Kuna ta polnud päris ammu siin koolis olnud, siis mõtles ta terve siseõue läbi käia ja meelde tuletada kuidas siin kõik välja näeb ja vaadata, kas siin leidub ka mõni salajane peidukoht. Ei või iial teda, kunas midagi sellist vaja läheb.

OT: Lizzie!
Minupärast võib veel keegi liituda, kui Lizziele sobib.

Lizzie oli niisama värsket õhku tahtnud ja seega oli ta sisseõe sattunud. Tal oli saanud umbsest õhust kõrini ja samas pidi aega veetma väljas ka. Tal oli "limonaadipudel" käes, tegelt oli selles õuna siider hetkel hoopiski. Teda ei huvitanud see, et kui jääb mõnele õpsile vahele. Küll vingerdab kudagi välja, valetab või teab mida teeb tegelt. Ta võttis aeg ajalt mõne lonksu oma pudelist.

OT: kui keegi tahab siis ta võib liituda minugi poolest ka.

Rose oli just oma jalutuskäiguga poolepeal kui märkas eemal oma toakaaslast Lizziet.
Nad ei räägi muidu eriti palju. Ega nad ei näegi üksteist oma toas eriti palju. Mõlemal on omad tegevused.
Niisiis otsustas Rose minna Lizzi juurde.
"Hei!" Ütles ta sõbralikult.

Lizzie oli ka eemal Rosemariet, oma toakaaslast näinud aga ta ei teinud temast hetkel eriti välja. Ta ei isegi miks ta seda tegi. Kindlasti oli tal mingi põhjus. Ta võttis ühe uue lonksu ja samal ajal oli Rose jõudnud tema juurde ja Hei öelnud. "Hei sullegi," lausus ta siis rõõmsalt vastu, tegelt Liz polnud kõige kainem meil siin hetkel. Ta on vist kaine ainult hommikuti muul ajal on veidikene alkoholi kehas juba.

"Kuidas sul läheb siis? Ma pole seda vist varem küsinudki." Ütles Rose.
Ta pani tähele, et Lizzie polnud tegelikult päris seal. Arvatavasti oli ta natuke purjus.
"Kas sa pahandust ei karda? Sa pole ju päris kaine?" Küsis Rose natuke murelikult. Ta lootsi, et Lizziega midagi ei juhtu.

"Kõik läheb hästi ikka nagu ikka," lausus Lizzie siis vastu. "Ja sul?" küsis ta siis vastu ka. "Ma olen nii kaine kui ma saan olla. Pahandused on osa minu elust, ma ei saa ilma nendeta hakkama. Kui sattungi siis luuletab midagi kokku ja ma pääsen tavaliselt neist kergesti miski pärast," lausus Liz siis muigega ja võttis ühe uue lonksu oma pudelist. "Soovid?" küsis ta siis Roselt.

"Enamvähem. Elan veel sisse," vastas Rose.
"Tore, kui sa ise end hästi tunned." Ta vaatas kaugusesse ja nautis värskes õhus olemist.
"Ma jätan praegu vahele." Ütles Rose kui Lizzie talle oma pudelit pakkus. Kes teab mis seal sees üldse oli.
"Ma ei taha kohe tagasi tulles pahandusi. Minul nendega tavaliselt nii kergelt ei lähe kui sul." Ütles Rose naeratades.
"Ma pole siin päris ammu käinud. Kas jalutaksid koos minuga siin. Näitaksid mulle põnevaid kohti või nii?" Küsis Rose, ise valmis juba edasi liikuma.

"No seda küll. Mina tunnen end siin üsnagi koduselt juba. Kuna jh siin on kodusem tunne kui oma enda kodus," lausus Lizzie sellepeale muigega. See oli jumala tõsi tema puhul.
"No ise tead," lausus Liz selle peale kui ta keeldus pudelist joomast. Ta muigas korraks ja jõi siis viimased lonksud ära. See järel viskas pudeli esimesse ette juhtuvasse prügikasti.
"No seda küll," lausus tüdruk sellepeale muigega.
"Ma võib küll jalutada, värske õhk on hea," lausus ta muigega ja mõtles mida tüdrukule näidata. Ta siis vaatas siseõues ringi ja mõrles. "Kusgil siin oli mingi salakäik aga ma ei suuda meenutada kus hetkel," ütles Liz siis.

"Salakäik?" küsis Rose põnevusega.
"Tundub, et see on midagi, mis tõotab põnev tulla." Ütles ta, ise veel päris kindel olemata, et see ka tõsi on, aga mida kaotada, kuo seda otsida.
"Olgu, lähme siis!" Lausus Rose ja hakkas liikuma.

"See peaks kuskil siin olema. Ma leidsin selle aasta tagasi või nii kogemata," lausus Lizzie muigega ja üritas meenutada kus see on. Ta siis kõndis ka vaikaelt edasi.
"See on kuskil selle seina vastas seal," näitas ta siis ühe seina poole. See oli tegelt selle kooli sein, kus nad õppisid. Ta aga ei mäletanud päris täpset asukohta. Ta siis kõndis selle seinani.

"Lähme vaatama" Ütles Rose Lizziele ise veel mõeldes ega too tema üle naljs heida.
Ta järgnes Lizziele seinani ja küsis: "Kas sa läksid tookord siia sisse? Kuhu see viis?"

"Las ma mõtlen veidikene," lausus ta viimase lause peale muigega. Ta üritas meenutada kuhu see tee viis. "See viis kooli all olevatesse käikudesse ja see käik tuli kuskile raamatukogusse välja," lausus ta kui talle meenus kuhu see käik viis.

"See on väga põnev!" Ütles Rose rahulolevalt.
Talle meeldivad sellised asjad. Arvatavasti oli see väga vana. Talle meeldis ajalugu ja muu salapärane staff.
"Kas sa endiselt ei mäleta täpselt kus see on? Võiks sinna minna. See oleks megalahe!" Lausus Rose.

Lizzie jõudis seinani ning kompis siis kätega mõõda seina. "See peaks kuskil siin olema aga seda ma tõesti ei tea kuidas see avanes," lausus Liz sellepeale ning muigas. Ta oli selle käigu ju täiesti kogemata avastanud eelmine aasta. "Hmm...," lausus ta mõttega ja uuris seda seina.

Ka Rose hakkas seina kobama ja leidis seinast ühe lahtise telliskivi. Ta tõmbas selle sealt välja.
Kostis mingi kõva kragisemine ja sein hakkas liikuma.
"Lizzies vaata!" Hüüdis Rose.

Lizzie vaataski siis Rosemarie poole ja siis seina poole, kus ta seisis. "Sa leidski selle, tubli laps," ütles ta naeratusega.

"Lahe, eks?" Küsis Rose.
"Kas läheme sinna sisse ka?" Küsis ta põnevusega.
Midagi nii lahedat polnud ta juba ammu näinud.
"Mõtle, võibolla viivad need käigud ka kuhugi mujale peale raamatukogu. Nii saaks koolimajast välja minna pea igal ajal kui vaid soov tuleb!" Ütles ta rõõmsalt.

"Eks ikka lähme sinna sisse," lausus Lizzie naeratades ning astus siis esimena sisse. "See oleks ja hea. Peakski varsti oma joogi varusid täiendama," ütles ta muigega ja astus siis ühest vaiksest trepist vaikselt alla.

"Ah sina ja sinu joogid!" ütles Rose naerdes.
Ta järgnes Lizziele käiku. Nad läksid mööda treppi alla. Käik oli päris pime. Seal oli jahe ja niiske.
"Siin on päris kõle,"lausus Rose.
"ÜKsinda siin ringi käia küll ei tahaks. Siin on kindlasti rotid ja igast putukad." ÜTles Rose judusedes.

"Ega on jaa kõle," pidi Lizzie nõustuma. "Jah joogid on mu parimad sõbrad, sa ei teadnudki seda vel?" küsis ta siis muigega. Ta ei kartnud rotte ega muid putukaid.

"Me võime siin koos käia. Siis pole nii kõle." Pani Rose ette. "Ja ma olen tähele pannud jaa, et sul on jookidega soojad suhted." ÜTles Rose naeratades.
Nad liikusid jälle edasi.
"Ma arav, et me peame päris ettevsatlikud olema sellest kohast teistele rääkimisega. Kes teab, moni kindlasti räägiks sellised asjad välja. Mõni pugeja võinii." Lausus Rose mõtikult.
Ega tal siin just kõige paremaid sõpru nagunii ei olnud. ta polnud veel joudnud eriti läbi käia kellegagi.
"Äkki ei tohiks üldse kellelegi rääkida?" Küsis Rose pärast hetkelist vaikust.

Lizzie vaid muigas seal ning noogutas vaikselt. "Ilmselt ei oleks jah mõistlik sellest teistele rääkida," lausus Lizzie siis kindlal toonil. "Kuid kindlasti teab sellest veel keegi," pidi ta ära mainima. Samal ajal jalutas ta ka edasi ikka.

Rose kõndis koos Lizziega edasi. Tal hakkas täitsa jahe.
"Mul on natuke külm. Ma lähen vist sisse tagasi. Tuled ka?" ÜTles Rose Lizziele.

"No eks peab siis minema, üksi ma küll ei viitsi siin eriti ringi kolada," lausis Lizzie siis vasgu. "Järgmine kord kui siia tuleme pead sa end soojemalt riitesse panema," lisas ta siia veel juurdr kuna tal küll külm ega jahe polnud.

"Läheme siis." Ütles Rose.
"Üritan järgmine kord jah ilmaga arvestda," lausus ta muiates.

OT: Kas lõpetame selle teema ja teeme uue kusagil sees?