Lugemas

Mackenizele meeldis väga lugeda. Juba viieselt oskas ta perfektselt lugeda. Kahjuks ei ostnud tüdruku pärisvanemad neiule raamatuid ning tüdruk pidi lugema ajalehti.
Praegu tuli Mackenziel lugemistuju. Ta läks raamatukokku, valis endale ühe huvitava raamatu ja asus seda lugema.

OT: Liituge!

Chaos oli juba mõnda aega kooli peal ringi tuterdanud. Tüdruk oli käinud õues ja tegelenud enda vastupidavamaks muutmisega mis lõppes enam-vähem sellega, et peale tiibade loomist ta lihtsalt minestas ära. Väga kaua ta siiski ilmselt seal lebanud polnud. Mingi hetk tuli ta uuesti teadvusele ja leidis ka tagasitee kooli, kus ta endasse nii palju toitu mutsis kui suutis ja leidis.
Peale seda vaevarikast üritust otsustas ta, et oleks targem natuke midagi rahulikumat teha ja tegelikult tundus täitsa hea ideena minna raamatukokku. Ta polnud seal ka tegelikult just üliharuldane külaline, talle täitsa meeldis lugeda, kui ta leidis midagi, mis teda huvitas. Ja raamatukogu oli suur. Tüdrukul oli sellelesse, et ta sealt midagi meelepärast leiab, veel usku.
See tõttu seadiski Kaos sammud raamatukokku ja kadus hetkega suurte riiulite vahele. Raamatukogus oli tegelikult ka niisama põnev. Muidugi olid seal ka ikkagi teatud "korravalvurid" kes vastutasid selle eest, et oleks vaikus ja et midagi ära ei lõhutaks, kuid siiski oli väga lihtne nende riiulite vahel ära unustada, et ta viibis mingis ruumis koos teiste inimestega.

Rose tuli just oma toast ja mõtles, kus ta sel aastal veel koolimaja peal pole käinud.
Raamatukogu. Jah, raamatukokku polnud ta tõesti veel jõudnud.
Ta kõndis koridorides kuni jõudis raamatukoguni.
Ta astus uksest sisse. Raamatukogu oli hiiglasilik. Siin oli nii palju riiuleid, et võiks ära eksida.
Ta kõndis natuke edasi ja märkas riiulite vahel Kaost, tüdrukut, kellega ta koos laeva kojutis oli olnud.
"Hei" ütles ta tüdrukule kui ta oli temani jõudnud.

Chaos võpatas, kui kellegi 'hei' ta oma mõtetest välja rebis. "Oh, jou," noogutas ta Rosele kergelt naeratades ja suskas tagasi riiulisse ühe raamatu mille ta huvi pärast välja oli võtnud. Ja keerutas end siis teise riiulini. Ruumi oli vähemalt seal vahes piisavalt, et ta seda teha sai. Ning otseloomulikult ei huvitanud tüdrukut ennast jätkuvalt, kui napakas või mitte napakas see välja võis näha.

Mackenzie märkas, et raamatukokku sisenes kaks kaunist tüdrukut, kes tundusid olevat tema vanused. Tüdruk luges lehekülje lõpuni ning läks siis tüdrukute juurde.
"Tere!"tervitas ta tüdrukuid rõõmsalt.

"Tere!" Ütles Rose nähes nende juurde tulnud tüdrukut.
"Sa oled siin vist uus? Ma pole sind siin varem näinud?!" Ütles Rose sõbralikult.
Tulnud tüdruk oli kena. Arvatavasti umbes teama vanune ja ta tundus sõbralik. Just sõpru Rose vajaski.

"Jah, ma saabusin siia mõni päev tagasi,"vastas Mackenzie naeratades, "minu nimi on Mackenzie Emily Stewart, aga kutsu mind Mackenzieks" See tüdruk tema ees oli väga kena, et Mackenzie oleks tahtnud väga tema moodi olla.

OT: Rose, ma followisin sind twitteris

"Tere," noogutas ka Chaos korraks võõrale pilku visates ja siis sõrmedega üle raamatute selgade libistades, et üks meelepärane punaste kaantega köide välja tõmmata. Ta oli palju aega veetnud tulemaagiast lugedes ja ta oli uurinud ka teisi maagiaid, kuid ta ei väsinud ikka veel nendest lugemisest. Ka sedakorda oli ta kätte saanud raamatu mis kandis pealkirja "Kõige suuremad õnnetused tulemaagiaga".

Mackenzie naeratas õrnalt teisele tüdrukule, kes võttis riiulist tulega seotud raamatu.
"On mul õigus, et sa oled Chaos?"küsis Mackenzie. Ta oli varem tüdrukut kuskil näinud ning meelde jätnud nii välimuse kui ka nime.

"Mina olen Rosemarie," ütles Rose Mackenzile. "Ütle mulle lihtsalt Rose."
"Mis on sinu element?" Küsis ta tüdrukult.

"Ee.. Jah, olen küll. Tean ma sind kuskilt?" küsis Chaos peale lühikest pausi, kui võõras küsis, kas ta on Chaos. Korra õrnalt kulm kortsus pilguga üle võõra libistades otsustas plika, et on teist võib-olla tõesti kuskil varem näinud, kuigi kus, seda ta meenutada ei suutnud. Kool oli inimestest pungil ja Kaos ei suutnud päris kõigi nimesid ja välimusi meelde jätta. Mõndade erilisemate omad muidugi jäid. Tavaliselt eriti nende, kelle eemalt jälgimist ta lihtsalt nautis.

"Mul ei ole elementi"tunnistas Mackenzie õrnalt punastades. Ta oli kuulnud, et kõikidel selle kooli õpilastel pidi olema element. Ilmselt oli see ka Rosel ja Chaosel.
Hetke pärast vastas ta Chaosele: "Ma nägin sind Londonis, kui sa rääkisid kellelegi, et su nimi on Chaos ja sa tuled siia kooli" Ta nägi, et Chaos proovib teda meenutada. Mackenzie naeratas taas. Oh jummel! Ma naeratan liiga palju! mõtles Mackenzie.

"Tulen?" kordas Chaos. See kõlas nagu tüdruk oleks teda näinud siis, kui ta kuus aastat tagasi tõesti sellissesse kooli mineku pärast äksis oli olnud. "Mm.. Ma ei tea, mulle küll praegu ei meenu, aga kui sa nii ütled," sõnas tüdruk lõpuks õlgu kehitades ja naeratas kergelt, jättes "Kõige suuremad õnnetused tulemaagiaga" enda kätte. Ta oli otsustanud raamatu laenutada, kuid see ei takistanud teda ka veel teiste raamatute pealkirju uurimast.

"Oih, minu viga! Oota, aga järelikult see oli ikkagi nii, sest ma ei mäleta sind sellest aastast"rääkis Mackenzie. Tema jutt tundus tüdrukule endalegi väga segane. Kas ma olen peast täitsa segi??

"Noh, igatahes sa tead mind kuskilt. Mina sind mitte, aga meeldiv tutvuda," lausus Chaos lihtsalt. See lause tudnus ausalt öeldes talle endale pisut liiga viisakas. Polnud nagu väga tema moodi. Ilmselgelt oli ta ikka veel auraga jändamisest mingil määral kurnatud, otsustas tüdruk võttes riiulist ka hõbedase köite "Imelised puhtad aurad".

Ka Rose asus raamatuid vaatama.
TA võttis riiulist 2 raamatut. "Võitluskunstid edasijõudnutele", "Võitluskunstide saladused".
"Järelikult tegeled sa võitluskunstidega?" Ütles Rose Mackenzile.
"Kus sa varem õppisid?" Küsis ta jutu jätkuks.

"Võib olla.."vastas Mackenzie, "New Yorki ühes väikses koolis" Ta tundis ennast väga halvasti. Tüdruk potsatas põrandal istuma, sulges silmad ning hingas sügavalt sisse-välja. Nad mõtlevad raudselt, et ma olen segane

"Juhtus midagi?" küsis Chaos kiiresti, kui oli korraks pilgu tollelt võõralt plikalt pööranud ja järgmisel too juba maas, silmad kinni püüdlikult sisse-välja hingas. Ta oli kõrvust mööda lasknud Rose ja Mackenzie viimased sõnad, seegap polnud tal ka õrna aimugi, mis neiul viga võis olla. Vilksamisi vaatas ta ka küsivalt Rose poole, et siis uuesti pilk võõramale tüdrukule viia.

"Ma tunnen ennast halvasti.."vastas Mackenzie hingeldades. Tal hakkas vaikselt juba paremaks minema, kuid ta ei suutnud veel püsti tõusta. Ma ju saan aru, et Chaos vaatab mind nagu segast..

"Mis? Miks? Sõid midagi halba või..?" küsis Chaos kiiresti tüdruku kõrvale kükitades ja järgmisel hetkel täitus õhk tema musta aura poole kainestavalt värske vihmajärgse õhu lõhnaga, kui seda üldse lõhnaks nimetada võis. Tüdruku silmad olid mõlemad süsimustadeks muutunud. Hetk möödus veel, ja parempoolne silm muutus lillaks. Tüdruk ei kasutanud oma aurat, tal lihtsalt esines veidi probleeme selle kontrolliall hoidmisega mõnikord.

Ka Rose muutus murelikuks kui Mackenzie põrandale istus.
Ka Rose läks tüdrukute kõrvale põrandale.
"Kas kõik on korras?" Küsis ta murelikult.
"Chaos, mis toimub?" Küsis Rose nähes temaga toimuvat muutust.

"Ma ei tea.. Ma sõin täna ainult miss Rogersi pannkooke. Tänan, et hoolite, kuid ma tunnen ennast juba paremini"vastas Mackenzie tüdrukutele. Ta naeratas õrnalt (jälle) ning tõusis püsti. Mackenzie tundis ennast veel pisut nõrgana, kuid ta suutis püsti seista. Ühel hetkel märkas ka tema Chaose muutust.

"Tore, et midagi hullu pole," ütles Rose.
"Ma juba muretsesin. Sa tundud nõrk, " lausus ta.
"Chaos? Mis toimub?" Küsis Rose tungivalt. See mis toimus nägi hirmutav välja. Rose oli närvis ja tal oli hirm, kuid ta oli ka mures, väga mures.

Mackenzie noogutas.
"Ma olen veel pisut nõrk,"nõustus tüdruk. Ta kuulis Rose küsimust ning vaatas Chaost. See on vist auraga seotud, mõtles Mackenzie.

Chaos ei reageerinud Rose esimesele küsimise korrale, kuid teise peale muigas ta lihtsalt saatanlikult ja viis oma erinevat värvi silmade pilgu Rosele. "Saa tuttavaks, minu aura," lausus tüdruk rõõmsalt. See võis välja näha üpriski creepy, kuna ta silmadest puudusid kõik osad, mis seal olema oleksid pidanud ja selle asemel oli lihtsalt must ja lilla. Mackenzie sõnadele ta suurt tähelepanu peale kuulamise ja tüdruku silmitsemise ei pööranud. Polnud nagu midagi öelda.